Ühesõnaga hemorroid!
Hemorroid on anaalkanali veenikomude patoloogiline laienemine. Normivariandis need veenikomud on igal inimesel olemas ning nad tagavad anaalkanali funktsionaalset hermeetilisust.
Teatud tingimustes need veenikomud võivad kaotada oma elastsust ja rippuda anaalkanalis , põhjustades hemorroidaalhaiguse sümptomeid.
Hemorroidide moodustamis soodustavad faktorid:
Perekondlik eelsoodumus.
Rasvumine
Väheliikuv eluviis
Sagenenud kõhukinnisus
Põletiku sattumine
Suitsetamine
Haiguse diagnostika
Diagnoosi püstitamiseks on vajalik anoskoopia. Paljud artsid ütlevad ,et ka sõrmega katsumine on piisav hemorroidi diagnoosimiseks. Autori arvamusel aga sõrmega ei ole võimalik täpselt äraarvata haiguse staadium , lokalisatsioon ega ravimeetodi valik.
Millised hemorroidid on olemas?
Kirurgid jagavad hemorroidid sisemisteks , välimisteks ja kombineeritud. Klassifikatsioon on anatoomilise lokalisatsiooni ja verevarustuse põhjal. .
Patsiendi jaoks see tähendab see, et millised sümptomeid ja ebamugavusi haigus talle põhjustab.
Vaatame neid eraldi
Sisemine hemorroid
Jaguneb 4 staadiumiks. Stadiumid aitavad arstile õigesti valida ravimeetod ja dokumenteerida haiguse arengut.
Üritame aru saada igast stadiumist eraldi.
Esimese stadiumi sisemised sõlmed tavaliselt ei valuta ja ei anna tunda. Kõige sagedasem ja tihti ka ainuke sümptom on vereeritus defekatsiooni järgselt.
Teisel stadiumile iseloomulik sügelus ja kipituse lisandumine, kõik sõlm läheb põletikku. Lisaks haige võib tunda aeg ajalt sõlmede väljakukkumine anaalavast ja nende spontanne reponeerimine anaalkanalisse. Vereeritus muutub sagedamaks.
Kolmandale staadiumile kõikidele varem öeldud sümptomitele lisandub vajadus sõlmeid ise reponeerimine anaalkanalisse, sagenenud limaeritus. Lisandub valuaistingud, eriti defekatsioonijärgselt..
Neljas staadium on haiguse lõppjärk. Hemorroidid enam ei saa anaalkanalisse reponeerida Kõik varasemad sümptomid jäävad. Valu tugevneb Mõnikord peale WC-s käimist haige peab mitu tundi lamama. Lisanduvad hügieeni probleem, elukvaliteet tunduvalt langenud.
Nüüd vaatame sisemise hemorroidi raviaspektid.
Esimesel ja teisel staadiumil konservatiivne ravi on näidustatud: toitumusharjumuste muutused (suunatud kõhukinnisuse ja kõhulahtisuse vältimiseks), eluviiside muutused (istuva eluviisi puhul rohkem tõusta püsti ja jalutada pauside ajal, WC-s nt. raamatu lugemise vältimine jms .), küünlad nii põletiku alandaja, kui ka kohalikuks tuimestamiseks (sisaldavad tavaliselt anesteetiku)
Tähtis arusaada, et konservatiivsed meetmed ei kõrvalda hemorroidi, kuid õnnestumise korral võivad leevendada sümptomeid ja õige eluviiside säilitamisel märkimisväärselt vähendada nende kordumist.
Silmaspidades ,et hemorroid on elukvaliteedi haigus, sellest võib olla täitsa piisav ,et vältida invasiivseid ravimeetodeid.
.
Kolmas ja neljas staadium on juba teine lugu. Konservatiivsed meetmed on ka siin kasulikud. Kahjuks ,et taastada patsiendi elukvaliteedi , tihti vajalikud invasiivsed meetodid.
Antud hetkel miniinvasiivsetest meetmetest kõige sagedasem kasutatakse kummiligeerimine. Lisaks laialt kasutusel ablatsioon (laaser, radiolained) ja skleroteraapia. Kõikidel nendetest on oma näidustused ja piirangut: ideaalne nende jaoks oleks 2. staadium , kuid teatud juhul ka 3. stadium. Nende edu operatiivsete tehnikate üle on kiirenenud paranemisel ja lühenenud valusündroomil protseduurijärgses perioodis.
Kirurgilised meetmed, võrreldes mininvasiivsete tehnikaga , tihti omavad suuremat efektiivsust ja retsidiivide arvu vähesust. Aga, kui tihti juhtub, kõike eest peab maksma. Kirurgiliste meetodite puhul see väljendub pikenenud ja valuliku postoperatiivse perioodiga.
Eestis kõige sagedasem kasutavad operatsiooni tehnikad on Milligan-Morgan ja Ferguson hemorroidektoomiat. Mõlemad operatsioonid on sisuliselt samad. Toimub kogu hemorroidi eemaldmine ilma või koos tekkinud haava kokkuõmblemisega vastavalt. Kahjuks, selline operatsioon omab palju tüsistusi ja pikenenud ning valuliku postoperatiivse perioodi .
Artikli autor kasutab need tehnikaid ainult siis, kui puudub muu alternatiiv või eelmiste protseduuride ebaõnnestumisel.
Kirurgilistest meetmetest vähem valulik, kui eelmised kaks, ja omab piisava efektiivsust hemorroidaalarteri ligeerimine koos mukopeksiaga (limaskesta õmblemine) – engl. HAL-RAR (haemorrhoidal artery ligation and recto anal repair) Antud hetkel kõikidest operatiivsetest meetmetest, see omab päris säästliku postoperatiivse perioodi. Kahjuks ta ei oma 100 protsendilist efektiivsust nagu kaks esimest. Kaaludes kõik plussid ja miinused, see tehnika juba kipub asendama klassikalisi operatiivseid meetodeid.
Stapler-tehnikad on operatsioonid, kus kasutatakse spetsiaalne ringstapler verevarustuse kinnipanemiseks ja mukopeksiaks. Meetod on hea väga kitsa haigete rühma jaoks, sest omab oma konkretseid tüsistusi ja harva kasutatakse oma kõrge hinna ja kitsa näidustuste tõttu..
Allpool on tabel, kuhu koondatud stadium ja sellele soovitav ravimeetod.
Väline hemorroid ka jaguneb staadiumiteks, aga tema puhul see ei ole nii tähtis. Tüsistuste puudumisel sagedased kaebused on hügieeni probleemid, sõlmede paisumine defekatsiooni ajal ja düskomfort istumisel.
Kõige sagedasem välise hemorroidi tüsistus on tromboos. Sellele on iseloomulik järsku tekkinud hästi valulik, kõva punn anaalava piirkonnas. Ideaalne esmaabi selle puhul on sõlme avamine ja trombi väljutamine esimese 48 tunni jooksul.
See tagab valusündroomi kiiret lahenemist ja kiirendab paranemist.
Kahjuks , oma praktikas me näeme tihti ,et inimesed ei lähe sellega arsti juurde. Nad ootavad kodus, kui „keha teeb ise tööd“ trombi lahustamisel ja turse vähendamisel. Sellega valusündroom võib venida päris pikaks ajaks.
Välise hemorroidi ravi on vajalik esmajoones sümptomaatilisele haigetele, kelle kannatab elukvaliteet selle probleemi tõttu.
Kõige sagedasem meetod on välise hemoroidi eemaldamine koos haava õmblemisega. Alternatiivselt võib kasutada ablatsiooni (laaser, radiolained) ja skleroseerimine. Kõik need omavad oma näidustusi ja piiranguid.
Segatüüpi hemorroid on sisemise ja välise segu ja nende sümptomite segu, sõltuvalt , kumb komponent domineerib.
Mida peab teadma hemorroidist?
Hemorroid on krooniline haigus. Isegi peale kirurgilist või muu ravi risk ,et tekivad uuesti hemorroidisõlmed on olemas kogu elu. Selle vähendamiseks vaja vähendada riskifaktorid.
Ostustada invasiivseks raviks parem varasemate stadiumite puhul, sest mida kõrgem saadium ,seda tõsisemaid meetmeid on vaja rakendada, et tulemust saada.
Kui elukvaliteet on langenud tänu hemorroidile, siis tasub seda ravida. Oma kogemusest ja jälgimisest võin öelda ,et suurem osa patsientidest peale hemorroidi ravi on väga rahul ja naaseb oma tavalise ellu unustades probleemist.
Ei tasu probleemist häbeneda ja peituda kodus. Probleem on väga levinud ja naerma keegi ei hakka. Lisaks on muid haigusi hemorroidi sarnase kliinilise pildiga, mis tuleb täpsustada.
Artikkel ei ole juhend iseravimiseks ja isediagnostikaks, vaid on puhtalt inforamtiivne.
