Laienenud veresooned jalgadel, jalgade valulikkus, pakitsus ja turse on varikoosi ehk veenilaiendite enim levinud sümptomid. Seda probleemi esineb tihti, ligi 40 protsendil naistest ja 30 protsendil meestest.
Enim mõjutab veenilaiendite teket geneetiline eelsoodumus, kaalutõus, hormonaalne kõikumine ja liiga istuv, aga ka seisev töö ning üleüldine vähene liikumine. Erilist hoolt ja tähelepanu tuleks jalgadele pöörata raseduse ajal, mil venoosse vere äravool on raskendatud ja suureneb oht veenilaiendite tekkeks.
Kuidas veenilaienditest hoiduda?
Iga inimene saab veenilaiendite tekkimise tõenäosust vähendada, vältides pikaajalist seismist ja istumist. Abi on ka lihtsatest harjutustest. Samuti aitab kaasa regulaarne liikumine: jalgrattasõit, ujumine, suusatamine ja võimlemine. Istuva töö puhul on soovitatav vähemalt kord tunnis ringi liikuda. Veenilaiendite eelsoodumuse puhul võiks kanda profülaktilisi tugisukki, mis aitavad suunata verd südame poole ja hoida ära vere seismist jalgades.
Kuidas varikoosi ravitakse?
Võib-olla olete kuulnud oma tuttavatelt lugusid veenilaiendite ravist ja arvanud, et operatsioon on tunduvalt ebameeldivam kui probleem ise, aga ärge muretsege. Ajad on muutunud ja käelise läbivaatuse asemel kasutavad arstid jalgade venoosse süsteemi uurimiseks Dupleks-ultraheli diagnostikat. See võimaldab probleemi täpsemalt hinnata ja selle ulatust määrata, mis omakorda annab võimaluse valida iga konkreetse juhtumi puhul maksimaalselt efektiivse ravimeetodi.
Varem kasutati varikoosi raviks veeni väljatõmbamist läbi avatud haava. Pindmiste veenide kadumisega võtsid verevoolu üle jalas asuvad sügavamad veenid ja probleem lahenes. Maailma arenenud riikides sellist veenide eemaldamise meetodit ehk strippingut aga ei soovitata, kuna sellega kaasneb suur traumade oht ja pikk taastumisperiood. Paraku tehakse Eestis siiani enamik operatsioone väljatõmbamisega.
Üks tänapäevastest meetoditest on endoablatsioon, mille käigus viiakse kahjustatud veeni peenike kateeter ja kuumutatakse veeni sisemist valendikku raadiolainete või laseri abil. See viib veeni seintes leiduva kollageeni kokkutõmbumiseni, veen kollabeerub ja kaob. Protseduur ei vaja üldanesteesiat, ei jäta arme ega tugevat valulikku aistingut. Võrreldes strippinguga on taastumine kiirem ja tunduvalt valutum ning tugisukki peab kandma ainult 7 päeva. Paljud patsiendid võivad ka juba järgmisel päeval tööle naasta.
Teine sageli kasutatav protseduur, mida kasutatakse nii eraldi kui ka kombinatsioonis endoablatsiooniga, on miniflebektoomia. Selle protseduuri käigus eemaldatakse väikeste konksude abil pindmised varikoossed veenid nahapinnale tehtavate 2–3 mm pikkuste lõigete kaudu. Ka see protseduur vajab ainult kohalikku tuimestust ega nõua pikka taastumisperioodi.
Juhul kui kahe eelneva meetodi kasutamiseks ei ole vajadust, saab veene sulgeda ka vahtskleroteraapiaga. Protseduuri käigus süstitakse probleemsesse veeni spetsiaalset ravimit, mis kahjustab veeni seinu, ja veen sulgub.
Oluline on meeles pidada, et efektiivne ja toimiv ravi on invasiivne. Aktiivselt reklaamitavad kreemid, tabletid ja sukad ei lahenda probleemi, vaid heal juhul pidurdavad haiguse arengut. Kokkuvõttes võib tänapäevast veenilaiendite ravi võrrelda hammaste parandamisega: kohalik tuimestus, kiire taastumine ja vähe tüsistusi.
