Kallid sõbrad!
Mõni aeg tagasi avaldasime tagasihoidliku postituse ühest terviseprobleemist, milleks on anaallõhe. Me ei osanud arvata, et see probleem nii aktuaalne on – saime tohutult palju sellega seotud küsimusi. Niisiis räägime anaallõhest täpsemalt. Millised on sümptomid ja milline peaks olema ravi. Millal tuleks arsti juurde minna?
Kuidas siis aru saada, et teil anaallõhe on?
Anaalfissuuri ehk anaallõhe kõige olulisem sümptom on tugev valu defekatsioonil. Olenevalt haiguse raskusest ja kestusest võib valu püsida mitu tundi peale WC-s käimist. Vahel on sümptomiks ka heleda vere eritus defekatsioonil. Pikaajalise haigusega (kestnud mitu kuud) võib kaasneda hirm WC-s käia ja see avaldab psüühikale negatiivset mõju: tekivad ärrituvus, unetus, isukaotus.
Mis on anaallõhe teke põhjused?
Kahjuks on tihtipeale võimatu haiguse täpset põhjust välja selgitada. Kõige tõenäolisemad haiguse põhjused on järgmised:
kõhukinnisus;
kõhulahtisus ja põletikulised protsessid;
sünnitus;
kaalutõus (anaalkanal võib viga saada pärasooles järsult tõusnud rõhu pärast);
vigastused;
anaalseks.
Kuidas ravida?
Enamik anaallõhedest paraneb iseseisvalt pärast roojamise normaliseerumist. Selleks on kõigepealt vaja oma menüüd korrigeerida: kiudainerikas toit ja vee mõistlik tarbimine pehmendavad roojamist ja soodustavad anaallõhe paranemist.
Kui sümptomid ei kao mõne nädala vältel pärast probleemi teket, tuleb pöörduda arsti poole.
Arsti juures algab ravi toitumise läbivaatusega ja soole aktiivsuse kontrolliga. Arst võib teha teile ettepaneku muuta toitumisharjumusi või soovitada lahtisteid. Haiguse algusjärgus pakutakse ka paranemist soodustavat kreemi.
Tuleb mainida sedagi, et arsti juurde pöördunud patsientide ravi efektiivsus varieerub vahemikus 40–80%. Kui nendest meetmetest ei piisa ja valu on talumatu, on järgmiseks sammuks keemiline sfinkterotoomia. Selle protseduuri teostamiseks süstitakse lõhe mõlemale poole Botoxit selleks, et vähendada sfinkteri (pärakut katva ringikujulise lihase) spasmi ja toonust. Pärast protseduuri paraneb lõhe piirkonnas vereringe ja leeveneb roojamine, mis aitab probleemist lahti saada enam kui 90–95% patsientidest.
Kui ravist on kasu vaid osaliselt, nii et haava seisund muutub veidi paremaks ja sümptomid vähenevad, kuid haigus ei parane täielikult, siis on lõpliku eesmärgi saavutamiseks vaja protseduuri korrata.
Eespool nimetatud meetmete abil on võimalik saavutada efektiivset ravi enamiku patsientide puhul, kuid kahjuks mitte kõigi puhul. Kui kõik eelmainitud meetodid ebaõnnestuvad, on viimane samm operatsioon. Kui teil on operatsiooni vaja, küsige kirurgilt täpselt, kuidas see toimub ja millised on võimalikud tüsistused.
Retsidiiv ehk haiguse taaspuhkemine
Tihtipeale on patsiente, kellel lõhed teatud ajavahemiku järel korduvad. Kahjuks ei ole selle probleemi eest 100% kaitset. Kuid juhul, kui te selle tervisehäirega regulaarselt kokku puutute, tasub arstiga arutada seda, mida peaks selle probleemi vältimiseks tegema.
Tähelepanu!
See artikkel ei ole eneseravi juhend, vaid on informatiivne ja seda ei saa mingil juhul käsitleda eneseravina.
